http://www.tartupostimees.ee/?id=268825
«Mul tõusevad iga kord ihukarvad püsti, kui kuulen, et keegi hüppas Kaarsillalt vette,» tunnistab Emajõe põhja risti ja põiki läbi uurinud teenekas tuuker Valdur Udumäe.
Möödunud nädala suvesoojus ning pea 20 kraadini soojenenud vesi peibutas paljud tartlased külma talve järel rannarõõme nautima. Mõned hulljulgemad sukeldusid Emajõe kiiretesse voogudesse, hüpates alla kõrgetelt sildadelt.
Kivine ja väga madal
Tartu kuuest sillast viielt jõkke karates võib hüppaja oskuste ja hea õnne korral isegi terveks jääda, kuid Kaarsilla all varitseb teda tõsine oht.
Lõuna-Eesti päästekeskuse Tõrvandi tuukrigrupis töötava Valdur Udumäe sõnul on ekslik seegi arusaam, et kui hüppad poidevahelisse vette, siis ohtu pole.
Vesi on seal suvel vaevu kaks meetrit sügav, all on suured kivid. Praegu suurveega on sügavus umbes kolm meetrit.
Poide kõrval asuvad kõikjal vana Kivisilla varemed, mis paistavad madalama veega isegi kaldalt vaadates. Sellest hoolimata leidub aeg-ajalt ikkagi inimesi, kes saavad Udumäe hinnangul hakkama ülima rumalusega, nimelt kargavad sealt jõkke.
Teiste Tartu sildade all on vesi sügavam, kuid suures koguses rämpsu ja puutüvesid leiab kõikjalt. Kroonuaia silla all on enamasti liivane põhi ja sügavust neli-viis meetrit.
Vabadussild on rajatud vana kivisilla asemele. Põhjas asuvad hästi suured betoonkamakad. Veeliiklust ja ujujat need siiski ei sega, kuna Vabadussilla all asub ka Emajõe üks sügavaimaid kohti Tartu piires – üheksa meetrit sügav auk.
Võidu silla all leiduv annab silmad ette väiksemale prügimäele. Kuus meetrit vett peidab enda all arvukalt jalgrattaid, pargipinke, prügikaste ja lapsevankreid.
Turusild on suhteliselt uus ning jõepõhi seetõttu pisut puhtam. Sügavust umbes neli meetrit. Otse silla all lebab põhjas metallkamakas, mis on murdunud laeva sõukruvi küljest.
«Kui murdunud laba on juba 60–70 sentimeetrit pikk, siis kui suur võis olla see Emajõel sõitnud laev?» märgib Udumäe. Millised alused Emajõel nõukogude ajal navigeerinud on, pole täpselt teada.
Sõpruse silla all on vesi umbes viis meetrit sügav. Sealt edasi on omaaegsest palgiparvetamise ajast jäänud jõepõhja nii suur kogus palke, et Rebase tänava kandis ei ole jõepõhja nähagi. Palgid asuvad mitmes kihis üksteise otsas.
Enamik sukeldujatest Emajões ei käi, kuna see on ohtlik. Läbipaistmatus vees on allavoolu ujudes oht jääda kinni põhjas lebava oksarisu vahele, vastuvoolu liikuda aga lestade jõul ei jaksa – vool on liiga tugev. «Liikuda saab end kivide või noa abil edasi tõmmates,» ütleb Udumäe.
Vana lodja vrakk
Hoolimata ohtlikkusest peab Udumäe Emajõge väga põnevaks sukeldumiskohaks, mis annab hea ülevaate Tartu lähiajaloost.
Kroonuaia sillast pisut ülesvoolu asub vana puust sadamakoht ja tamm, mis suunas kunagi Emajõe ümber Fortuuna tänavale. Keset jõge lebab väga suur puu koos juurikatega. «See on kalameeste lante ja ankruid täis nagu jõulupuu,» muheleb tuuker.
Turuhoone juures on väikesesse kolmnurka kogunenud tuhandeid klaaspudeleid. Udumäel pole olnud mahti neid lähemalt uurida, kuid ta arvab, et nende seas võib olla vanaaegseid väärtuslikke leide.
Plasku kõrval saaksid ajaloohuvilised viie meetri sügavusel vee all uudistada vana lodja vrakki.
Veel leidub jões arvukalt lõhkemata pomme. Demineerijate hinnangul need laevaliiklusele ohtu ei kujuta ning tõenäoline ei ole ka oht, et tavaline inimene neid vee alla uurima läheks.
Hüpake mujal
Udumäe soovitab peibutavat lendamise tunnet otsida kindlasti mujalt kui Tartu kesklinnast. Kui midagi läheb valesti, on õnnetus käes. Sildadelt hüppamist saaks tema arvates ära hoida, kui rajada Anne kanalile hüppetorn.
Lõuna prefektuuri pressiesindaja Kristina Kostina kinnitas, et ka politsei ei kiida sildadelt hüppamist kuidagi heaks, sest see on ohtlik.
Viimati sõitis politsei hüppajate tõttu Kaarsilla juurde nädal tagasi, mil jõkke sukeldusid kaks noormeest.
«Noormeeste sõnul oli allahüppamise põhjuseks palav ilm,» rääkis Kostina. Ta lisas, et noormehed suhtlesid politseinikega viisakalt ning vabandasid oma mõtlematu teo pärast.
Rumaluse ohvrid
Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivraviosakonnas lebab praegu kolm 20. aastates meest, kel on lülisamba kaelaosa murd koos seljaaju vigastusega.
Närvikliiniku juhataja professor Toomas Asser ütles, et kõik kolm on eelmise nädalavahetuse päiksepaistelistel ilmadel Lõuna-Eestist haiglasse sattunud patsiendid.
Kaks neist hüppasid pea ees vette n-ö tundmatus kohas, üks kõõlus kolmandal korrusel ja sadas alla sealt. Kõik kolm olid õnnetusepäeval joobeseisundis.
Toomas Asser ütles, et nende noorte meeste saatus on traagiline. Õnnetustest on vähe aega möödas ning kui palju keegi neist paraneb, on raske öelda. Praegu on nad oma halvatud käte ja jalgade tõttu voodisse aheldatud, kahe poisi hingamist juhib aparaat.
«Paraku toob iga kevad meile neid õnnetult vettehüppajaid,» märkis Asser. «Tänavu juhtus see kohe esimestel kuumadel päevadel, kui vesi veel soegi ei ole.» Ta lisas, et sagedasti on niisugused õnnetused seotud koolilõpuajaga. Sel kevadel on koolilõpupeod alles ees. (TPM)
.
