Siia ma panen kõike huvitavat, mida leian vana ja kaasaegse Tartu kohta Internetist. Samas leiad linke iga artikli originaallehekülgedele, kus asuvad artiklid. Kui Sul on midagi pakkuda siia lisamiseks, olen väga rõõmus, kui võtad minuga kontakti postiaadressil oryx.ee@gmail.com ja panen Sinu materjali siia. Kogume koos põnevat materjali Tartust!

vendredi 14 janvier 2011

Tartu Raekoja Apteek

Raekoja Apteek

25. augustil 1922. a. avas tolleaegne Tartu linnavalitsus raekoja alumise korruse ühes tiivas apteegi - Tartu Linnaapteegi. Varem oli nendes võlvlagedega ruumides asunud hülsivabrik. Tartu Linnaapteek oli üks esimesi omavalitsuse apteeke Eestis.

Apteegi esimeseks juhatajaks nimetati 8. augustil 1868. a. Pärnus sündinud proviisor Rudolf Krause. Alghariduse sai Krause Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis, 1895. aastal lõpetas aga Tartu Ülikooli arstiteaduskonna rohuteaduse osakonna proviisorina. Töötades vahepeal kahes Peterburi ja Tartu Keskapteegis, usaldati 1922. a. temale Tartu Linnaapteegi asutamine. Selles apteegis töötas R. Krause kuni 15. juulini 1940, seega kokku 18 aastat.

Apteegi esimene juhataja R. Krause

Linnaapteegi esimesse koosseisu kuulus 19 töötajat, sealhulgas 4 proviisorit ja kaks apteegi abilist. Esimesel päeval registreeriti 29, teisel päeval 42 retsepti. Apteek kogus linnarahva seas kiiresti populaarsust, mille ühe põhjusena oli kahtlemata soodne asukoht. Apteek töötas kahes vahetuses ja öövalves. Iga proviisori kohta oli veel ka üks õpilane, kellest paljud olid praktikat sooritavad farmaatsiaüliõpilased. Aastatel 1922-1940 kõikus apteegi personali suurus 19-23 töötajani.

Tolleaegne apteek valmistas ise väga palju galeenilisi preparaate, nagu tinktuure, siirupeid, salve ja kosmeetikat. Sellest tingituna oli apteegis ka rikkalik laboratooriumi sisustus, kuhu kuulus kaks droogipressi, tuubide täitmise masin, kask perkolaatorit, suposiidide masin, gloobulite masin, patsillide masin, tabletimasin, oblaatide täitmise aparaat, pillide masinad, analüütilised kaalud ning kõikvõimalikud klaasnõud - kolvid, keeduklaasid, mõõtsilindrid, lehtrid, püretid, pipetid, katseklaasid jne. Omavalmistatud ravimeid analüüsis tavaliselt abijuhataja. Töötingimused olid siiski aga suhteliselt rasked. Retseptor töötas seistes kuus tundi, assistendil oli käeulatuses ainult üksikud seisuanumad ja enamus tuli tuua selja taga asuvalt riiulilt, kõrgemaid sai kätte seejuures vaid redeliga. Kord aastas omavalitsuse apteegis läbi viidud inventuur näitas, et apteek töötas tavaliselt kasumiga.

15. juulist 1940. a. oli apteegi juhataja ametikohal Võrumaal sündinud proviisor Jüri Petersoo. Kui 1941. aastal sakslased Petersoo arreteerisid, asendas teda abijuhataja proviisor. A. Hermann. Saksa okupatsiooni ajal oli apteegi nimetuseks Tartu Rae apteek nr. 144.

Pärast sõda alustas apteek tööd 26. augustil 1944. aastal nimetuse all Tartu Linna apteek nr. 1. Töötajaid oli tollal 21. Pärast Tartu vabastamist oli lühikest aega juhatajaks proviisori abi Jakob Kuik, 25. novembril 1944. a. määrati juhatajaks aga proviisor Aliide Rüütli. Kui apteek oli sõjajälgedest enam-vähem korrastatud, võtsid apteegi töötajad osa ka linna taastamistöödest. Kaubahoovi platsi serva istutas iga apteegi töötaja ühe pärnapuu.

1951. aastal anti apteegile uueks nimeks Apteek nr. 137 Tartus ning juurde anti teine juhataja asetäitja koht. 16. detsembril 1953. aastal moodustati apteegis kolm osakonda: varu-, retseptuuri- ja käsimüügiosakond, mis aga likvideeriti vähese efektiivsuse tõttu neli aastat hiljem. Töötajaid oli 1953. aastal kokku 31. 1954. aastal sai apteek uue nelja kohaga assisteerimislaua, mis võimaldas assistentidel töötada istudes. Assistendi tuba eraldati ofitsiinist klaasist vaheseinaga. Ofitsiini ümberkujundamise järel sai istudes töötada ka retseptar. Ofitsiini ehitati juurde ka tuulekoda.

1963. aastal nimetati apteek Raekoja apteegiks, kus töötas kokku 47 (sealhulgas 27 eriharidusega) inimest. Sama aasta 25. jaanuaril määrati apteegi juhatajaks Olev Toots, kes oli sellel ametipostil kuni 1975. aastani. Vastavalt ajastu nõuetele toimus apteegis 1963-1964 suurem ümberehitus, kus ofitsiin, assisteerimistuba, köök ja materjaliruum sisustati uue kaasaegse mööbli ja aparatuuriga. Eesotsas juhatajaga vahetas kollektiiv senise valge kitli tumeda töökuue vastu.

Iga aastaga apteegi töömaht aina suurenes ja 1968. aastast jõudis apteek kõrgeimasse kategooriasse. Töötajaid oli sel ajal 48. Apteegil oli oma filiaal Tartu Sünnitusmaja naistenõuandlas, ravimitega varustati ka Tartu Onkoloogia Dispanserit, Stomatoloogia Polikliinikut, I Väikelaste kodu ja mitmeid teisi väiksemaid linna asutusi, lisaks ka Piirissaare elanikke. Kaupade loetelus oli üle 3000 nimetuse, millest medikamendid moodustasid 95%. Teadlikult vähendati parfümeeria ja kosmeetika osakaalu.

28. jaanuaril 1975. aastal asus Olev Tootsi asemel juhataja kohuseid täitma senine juhataja asetäitja Koidula Paasik. Sama aasta suvel läks Kivisilla apteegi maja kapitaalremonti ja sealne apteek viidi üle Kuperjanovi tänavale. Seega oli Reakoja apteek mõneks ajaks südalinnas ainukeseks apteegiks ja töökoormus oli seetõttu ka tunduvalt kõrgem. 30. mail 1976. aastal sai juhatajaks proviisor Maila Madise, kes töötas seal kuni 1980. aastani, mil asus samal aastal Poe tänavas avatud Kesklinna apteegi juhatajaks. Ka Kesklinna apteegi koosseis komplekteeriti Raekoja apteegi töötajate baasil, kust viidi üle 20 inimest. Raekoja apteegi uueks juhatajaks sai Tea-Mai Tammaru.

1984. aastal tehti apteegi ruumides ulatuslik remont, kus ofitsiin sai täiesti uue tumeda omanäolise mööbli. Soojamured lahenesid keskkütte sissetoomisega raekotta. Senisest puukeldrist sai avar garderoob, lubjakeldrist aga puhkeruum. Apteek avas peale remonti taas uksed 10. detsembril 1986. aastal.

11. novembril 1991. aastal asus apteegi juhatajana tööle Tiia Kärner, kes on selles ametis praeguseni. Apteegis viidi läbi sanitaarremont, mille käigus said uue katte ka põrandad. Iseseisvale bilansile läks Reakoja apteek üle 04. jaanuaril 1993 ja apteegi nimetuseks sai R/E Raekoja Apteek. 24. novembril 1993. aastal asus apteek tööle Tartu linna munitsipaalalluvuses. 1994. aastal võeti apteegis kasutusele arvutid. Lao ja müügi arvestusteks kasutatakse tarkvara RAX.

19. juunil 1998.a. toimus Tartu Linnavalitsuse poolt korraldatud kirjalik enampakkumine Raekoja Apteek ME müügiks. Raekoja Apteek uueks omanikuks sai Parimex Invest OÜ juhatajaga Meelis Mäeots.
1999. aasta augustis toimus apteegis ulatuslik remont, mille käigus laiendati muude ruumide arvelt ofitsiini poole võrra. Alates 1988. aasta augustist on apteek klientide teeninduses 24 tundi ööpäevas.

25. augustil 2002 tähistas Raekoja Apteek oma 80. sünnipäeva. Apteek kasutab oma töös kaasaegseid järjest uuenevaid infotehnoloogilisi lahendusi, mis hõlbustavad klientide teenindamist ja apteekrite tööd. 2002.a. novembris sai apteek uue sisustuse, sisekujundaja Hannes Praks.

Raekoja Apteek põhitegevuseks on ikka ravimite ja apteegikaupade müük, ravimite ekstemporaalne valmistamine, põetusvahendite müük, apteegikosmeetika ja hügieenivahendite müük ning elanikkonna nõustamine tervishoiualastes küsimustes ööpäevaringselt. Kaupade loetelus on 2005. aasta lõpus üle 5100 nimetuse, millest enamuse moodustavad ravimid, sihipäraselt oleme suurendanud apteegikosmeetika ja toidulisandite valikut apteegis.

2005. aasta detsembriks on Raekoja Apteek`l 11 tegutsemis-müügikohta. Tartus asuvad apteegid: Raekoja Apteek, Raekoja Apteegi haruapteek Riiamäe Apteek, Raekoja Apteegi haruapteek Kaubamaja Apteek, Lõunakeskuse Apteek, Karete Apteek, Karete Apteegi haruapteek Veeriku Apteek, Kalda tee Apteek, Kalda tee Apteegi haruapteek Hyper Rimi Apteek, Kivilinna Apteek. Elvas asuvad Farina Apteek ja Männilinna Apteek.

20.02.2006.a. ühines Raekoja Apteek oma emaettevõtjaga - OÜ'ga Parimex Invest ning tegevust jätkati uue ärinimega Terve Pere Apteek OÜ. Terve Pere Apteek OÜ juhatajaks on Kadri Tammepuu.




mercredi 12 janvier 2011

Jaak Juske: Kuidas Emajõgi Tartut kiusab

Jaak Juske: Kuidas Emajõgi Tartut kiusab

Emajõe kevadine võimas suurvesi pakub küll uhkeid vaatepilte looduse jõust, aga tekitab jõe-äärsetele asulatele tõsiseid probleeme.

Vähesed teavad, et viimase jääaja lõppedes puutusid tollased hiiglaslikud Jää-Võrtsjärv ja Jää-Peipsi tänapäeva Tartu kohal kokku, ka hiljem ulatus Ürg-Võrtsjärv peaaegu tänase Tartuni. Emajõe tollast laia ürgorgu on hästi näha, kui Tallinna või Narva poolt Tartule läheneda. Veel 6000 aasta eest voolas Emajõgi aga üldse teistpidi ehk siis Peipsi järvest Võrtsjärve suunas. Siis aga sundis maapinna järkjärguline tõus Emajõel oma voolusuunda muutma. Siiski võib veel ka täna suurvee ajal juhtuda, et jõgi oma voolusuuna Võrtsjärve poole keerab.

Kuigi veemaht jões on sajandite jooksul tublisti vähenenud, tuleb Emajõgi kevadise sula ja sügiseste vihmade ajal ikka üle oma looduslikke kallaste. Kord rohkem, kord vähem. Tartu linn on oma majade kaitseks ehitanud kaldakindlustused, mille rajamisel kasutati enne Teist ilmasõda muide töötuid. Tegemist oli tänapäeva mõistes siis sotsiaalsete töökohtadega. Enne kaldakindlustuste rajamist võis aga Supilinnas väga tihti paadiga ringi sõita.

Ja veel. Viimane kord, kui Emajõe suurvesi Tartule tõsiselt liiga tegi, oli 1956. aasta kevadel. Sama aasta mais avati aga suur ja lai Narva veehoidla, mis on aidanud muuseas ka Peipsi järve tulevate jõgede vett vastu võtta. Nii on Narva veehoidla rajamine hoidnud viimase poolsajandi jooksul Tartu linna suuremate uputuste eest.

Vahepeal on aga Tartu tublisti laienenud. Uusi elurajoone on ehitatud jõele liiga lähedale. Ja nii uputab Emajõgi taas, kuigi 1956. aasta rekordveest on veel kümmekond sendimeetrit puudu.



Jaak Juske: Tartu keskaegse Suur-Maarja tänava lugu

Jaak Juske: Tartu keskaegse Suur-Maarja tänava lugu


FRIDAY, OCTOBER 1, 2010

Tartu keskaegse Suur-Maarja tänava lugu

1989. aasta juulikuus olin elus esimest ja seni viimast korda tööl arheoloogilistel kaevamistel. Kaevasime Tartus Lossi tänava ääres ülikooli ehitatava humanitaarmaja vundamendiaugus. Kultuurkiht oli seal väga sügav. Mäletan, et leidsin umbes 1000-aastaseid potikilde, samuti sattusime keskaegsele solgiaugule, kust tuli välja igasugu olmeprügi, aga ka hunnikus sarvi.

Miks ma sellest kirjutan? Leidsin nimelt Tartu linna kodulehelt ühe hästi põneva foto. Tookord kaevati osaliselt lahti ka keskaegne Suur-Maarja tänav, mis kulges omal ajal Toomeveerul tänase Jakobi tänava joonel läbi praeguse keemiahoone ja suubus siis Lossi tänavasse. Just Suur-Maarja tänava ääres asus 400 aasta eest Tartu ülikooli eelkäija jesuiitide kolleegiumi hoone. Tänavale andis aga nime ülikooli peahoone kohal kõrgunud uhke Maarja kirik. Vana tänav kadus linnaplaanidelt lõplikult alles 19. sajandi alguses, kuigi selle keskaegne hoonestus oli hävinud juba sajand varem.

Nõukaaja lõpus toimunud kaevamisel tuli mullakihi ja uuemate hoonete rusude alt välja Suur-Maarja tänava heas seisus munakivisillutis ja kohati kuni kahe meetri kõrguselt säilinud keskaegsete majade müürid. Oleks olnud õudsalt kihvt see tänavalõik konserveerida ja eksponeerida. Pole ju keskaegset tänavapilti Tartus säilinud. Välja kaevatud jupp Suur-Maarja tänavast oleks võinud olla umbes samasugune tursimimagnet kui Tallinnas lahti kaevatud ja ennistatud Nõelasilm.

Paraku tõsteti aga Suur-Maarja tänava sillutis ja müürid autokasti, hävitades nii unikaalse arheoloogilise leiu. Tänapäeval poleks seda kindlasti juhtunud.

Jaak Juske: Tartu tähetorn uhked eelkäijad

Jaak Juske: Tartu tähetorn uhked eelkäijad

SUNDAY, DECEMBER 26, 2010

Tartu tähetorn uhked eelkäijad

22. detsembril täpselt 200 aasta pärast avamist said valmis Tartu tähetorni restaureerimistööd. Kahe sajandi vältel üheks Tartu sümboliks olnud tähetorn ehitati aga Emajõelinna eelmise sümboli varemetele.

Olen oma blogis kirjutanud mõne aja eest Tartu piiskopilinnusest: http://jaakjuske.blogspot.com/2009/08/uhest-havinud-tartu-sumbolist.html
Selle võimsad müürid püsisid Toomemäel üle 500 aasta ehk 13. sajandi teisest veerandist kuni 18. sajandi kolmanda veerandini. Tähetorn ongi ehitatud piiskopilossi müüridele, kunagise pealinnuse hoovi. Vana kindluse välismüüri vall on siiani Toomeveerul hästi näha.

Enne piiskopilossi asus aga samas paigas eestlaste muinaslinnus, mis langes sakslaste kätte lõplikult pärast verist piiramist 1224. aastal. Tegemist oli muinasaja Eesti ühe võimsama kantsiga. Ka kohe pärast puulinnuse maha põletamist Toomele piiskopi poolt rajatud võimas kivilinnus oli keskaja Liivimaa suurimaid - pealinnus koos eeslinnusega, rida torne ja lossikirik, sillad ja väravad. Tõeliselt kahju, et Peeter I selle 1704. aastal õhku käskis lasta.

Muide, tähetorn oli 1802. aastal taasavatud ülikoolil kavas esialgu ehitada Toomkiriku tornidesse, mis olid 18. sajandi 60. aastail Tartu kindluslinnaks ehituse käigus tublisti madalamaks lõhutud (samal ajal tõmmati maha ka lossi varemed). Sellest plaanist aga loobuti ja pärast ülikooli peahoone valmimist asuti lammutama piiskopilossi veel säilinud müürijuppe, et teha ruumi tähetorni vundamendi rajamiseks.

Tartu tähetornis lehvib alates 1989. aasta vabariigi aastapäevast sini-must-valge. Kui oleks alles vana piiskopilossi liputorn. lehviks meie lipp kindlasti seal.

Jaak Juske: Ühest hävinud Tartu sümbolist

Jaak Juske: Ühest hävinud Tartu sümbolist



SUNDAY, AUGUST 16, 2009


Ühest hävinud Tartu sümbolist




Umbes selline pilt avanenuks täna Tartus, kui Peeter I poleks 1708. aastal andnud käsku õhkida koos ülejäänud linnaga ka Tartu keskaegne piiskopiloss.


Tänavu möödub 775 aastat Tartu piiskopilossi (castrum Tarbate) esmasmainimisest. Kokku ilmestas see eestlaste muinaslinnuse asemele ehitatud keskaja Eesti üks suurimaid kindlusi Emajõe-linna üle 500 aasta.


Me ei tea, milline Tartu piiskopiloss omal ajal täpselt välja nägi. Kõige vanemad on Rootsi ajast pärit linnakaardid, mis annavad pildi lossi üldplaanist. Lisaks mõned kroonikakatked ja poole sajandi eest Toomel läbi viidud arheoloogiliste kaevamiste tulemused.


Tänase tähetorni kohal asus võimas mitme torni ja kirikuga pealinnus, mida ühendas ülejäänud Toomega pikk kivist sild. Sild läks üle loodusliku vallikraavi, mille asemele ehitati 18. sajandi teises pooles püsirohukelder. Teisel poole silda, nüüdse Vana anatoomikumi ja sünnitusmaja kohal asus aga eeslinnus. Toomemäe teises otsas oli aga tookord lisaks keskaja Baltikumi suurimale pühakojale - viielöövilisele kahe torniga Peeter-Pauli toomkirikule veel surnuaed ja mitukümmend toomhärrade maja. Kogu mäge ümbritses kõrge linnamüür kümmekonna torni ja väravaga. Nii meenutas keskaegne Toomemägi paljuski Toompead. Suur vahe on aga selles, et kui Tallinnas kasutati ehituskivina paasi, siis Tartus tellist ja maakivi.


Põhjasõjas varemeteks muudetud piiskopilossi müürid tõmmati lõplikult maha 18. sajandi seitsmendal kümnendil, kui Tartut hakati ehitama venelaste poolt (taas) kindluslinnaks. Nii oli tänase Tartu raekoja valmimise ajaks piiskopilossi kohal juba tühermaa.


Loodetavasti toob tulevik üllatusi, mis avardavad meie teadmisi sajandeid Tartu võimsamaks hooneks olnud piiskopilossist.


Jaak Juske: Tartu Küüni tänava lugu

Jaak Juske: Tartu Küüni tänava lugu



TUESDAY, AUGUST 11, 2009

Tartu Küüni tänava lugu

Selline nägi Tartu Küüni tänav välja eelmise sajandi alguses. Foto paremas ääres on 1941. aasta juuli keskel sõjatules hävinud ajalooline Tartu kaubahoov (täna on sel kohal park). Vasakul ääres aga Barklay platsi puud. Kaubahoovi ja fotol näha olevate Küüni tänava majade vahelt jooksis keskajal läbi võimas linnamüür, mis lõplikult tõmmati maha pärast Põhjasõda.

Pildil olevad Küüni tänava majad põlesid samuti Teises maailmasõja ajal 1944. aasta augustis. Pärast sõda taastati pisut muudetud kujul tänava vasakul küljel asuvad majad. Parempoolne hoonestus oli aga täiesti maani maha põlenud, mistõttu tõmmati tänav oluliselt laiemaks. Täna on linnavalitsusel plaan kaevetööde käigus päevavalgele tulnud hoonete vundamendid osaliselt eksponeerida.

Foto O.T. "Kutsar" EFA.




Tartu Maarja kirik

DELFI Pilt > Kasutaja album > Tartu Maarja kirik


Tartu Maarja kirik

TARTU MAARJA KIRIKU ÜLESEHITAMISEKS
saab annetada:

Tartu Maarja Kiriku Sihtasutuse pangakontole
221021269201 Swedbank.

MAARJA KIRIKU TAASTAMISPÕHIMÕTTED
Teretulnud on tagasiside ja ettepanekud taastamispõhimõtete kohta!

TRADITSIOONID JA KAASAEG
Klassitsistliku välimusega Maarja kirik kuulub Tartu vanalinna ansamblisse, tornivertikaal on osa Tartu siluetist. Koguduse soovi ja muinsuskaitse seatud tingimuste järgi taastatakse kiriku välisilme sõjaeelsel kujul, sh ehitatakse üles kellatorn. Kiriku hävinud sisustust üheselt taastada pole võimalik ega ka vajalik. Sisekujundus peab ühendama kiriku ehitusaegsed stiiliarusaamad ja kaasaegsed nägemused, vajadused ja võimalused.
Parima lahenduse leidmiseks korraldatakse arhitektidele ideekonkurss.

MÄLESTUSED JA TÄNULIKKUS
Maarja koguduse ajalugu kätkeb endas helgeid lehekülgi (eestlaste koguduse tegevus, laulukoori ja pasunakoori pikad traditsioonid, rahvusliku ärkamise aeg, I üldlaulupidu) kui ka kannatusi ja kaotusi (õpetaja Vooremaa märtrisurm, kiriku hävitamine sõjas, kiriku tagastamise venimine). Koguduse ajalooga liitub ka mälestus eestlastest, kes siirdusid Venemaale maad otsima. Ajaloost ei saa ära unustada aega, kui hoone oli võimlaks ja seal peeti kuulsaid spordivõistlusi. Taastatud kirik võiks väärikalt talletada koguduse ajaloo erinevaid (ja vastakaid) mälestusi.

PIKK LUGU
14.-19. sajand
Keskaegne Maarja kirik asus Tartu vanalinnas, praeguse ülikooli peahoone kohal. Hoone sai Põhjasõjas kannatada ja muutus 1775.a hiidtulekahjus varemeiks. Müürid lammutati 19. saj. alguses. Kihelkonna ja linna eestlaste kogudus pidas sel ajal teenistusi Jaani kirikus.

2. november 1833
Tartu-Maarja kihelkond ja linn sõlmisid lepingu eesti kogudusele uue kiriku ehitamiseks. Kavas oli alustada ehitust kevadel 1835 ja lõpetada 31. detsembriks 1836. Ehitusmaterjali kulud jaotati : ¼ linnalt ja ¾ kihelkonnalt. Tänavu möödub uue kiriku ehitamise algatusest 175 aastat.

1836
Valmisid uue kiriku projekti konkursitööd. Välja valiti linnaarhitekt G. F. W. Geisti hilisklassitsistlikus stiilis kirikuhoone projekt. Kirik ehitati 1837-1841.

11. jaanuar 1842
Maarja kirik pühitseti 1. pühapäeval pärast ilmumispüha kindralsuperintendent Reinhold von Klodi poolt. Ehitus läks maksma kokku 22 0000 hõberubla.

1862
Kirikut remonditi ja uuendati põhjalikult ning pühitseti uuesti. Kirik sai uue kantsli ja kellad, altar ehitati kõrgemaks. 1890.a valmis uus, Saueri firma orel.

12. juuli 1941
Taganevad vene väed pommitasid Tartut ja süütasid ka Maarja kiriku. Kirikust jäid alles vaid müürid.
Jumalateenistusi hakati pidama Jaani kirikus. Sügisel asusid koguduse juhatus ja nõukogu koostama kiriku ülesehitamise kava ja eelarvet. Esmalt taastati sõjas põlenud leerimaja Õpetaja 5. Kiriku taastamiseks saksa okupatsioonivõimudelt luba ei saadud.

1948
Nõukogude võim võttis koguduselt kõik juriidilised õigused ja kogudusele kuuluvad hooned. Koguduse poolt taastatud leerimajja tehti tuberkuloosidispanser. Kogudus sai teenistusi pidada Peetri kirikus.

Mai 1954
Linna võimud hindasid kiriku varemeid. Linna arhitektide komisjon pidas õigeks säilitada kiriku torn ja välisilme.

3. september 1956
Linn andis kiriku varemetega krundi Eesti Põllumajanduse Akadeemia võimla ehitamiseks. Koguduse juhatus protestis kiriku äravõtmise üle. Kogudus pöördus ka ENSV Ministrite Nõukogu esimehe poole ning edasi ka NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Voroshilovi ja NLKP KK esimese sekretäri Hrushtshovi poole. Tartust ega Tallinnast vastuseid ei tulnud, Moskvast tuli 30. mail 1957 teade, et mingeid otsuseid ei muudeta.

1961
Valmis kirikust ümber ehitatud EPA võimla. Torni kaks kivist korrust lammutati. Kiriku juurde ehitati kahekorruseline kõrvalhoone ja ühendati kaks hoonet galeriiga.

1991. Kogudus esitas taotluse võõrandatud hoonete tagasisaamiseks.

25. oktoober 1993
Vabariigi valitsus andis välja määruse võimlahoone lülitamisest riigi omandisse jäävate varade nimekirja.

27. jaanuar 1994. Tartu Linnavalitsuse Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise Komisjon otsustas tunnistada Tartu Maarja koguduse Pepleri 1 hoone osas omandireformi õigustatud subjektiks. 8. mail 1995 tellis linn TARI-Projektbüroolt Pepleri 1 hoone säilimise ekspertiisi. Septembris valminud ekspertiisis numbrite ja mahtudega manipuleerides saadi tulemus, et kirikuhoone ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud ja seda ei pea tagastama.

7. novembril 1995
Tartu Linnavalitsus otsustas kirikuhoonet kogudusele mitte tagastada.
15. novembril pöördus õpetaja Villu Jürjo valitsuse poole palvega läbi vaadata ja ära muuta Linnavalitsuse korraldus kiriku mittetagastamise kohta, oodates „okupatsiooni lõppemist ja Eesti rahva pühamu taastamist tsiviliseeritud vahenditega“. 10. detsembril esitas õpetaja Linnavalitsusele protesti, pidades ühegi allkirjata saadetud kiriku mittetagastamise teadet vaenutegevuseks koguduse suhtes. 27. detsembril pöördus õpetaja Linnavolikogu poole, nõudes pühamu „tagastamist vahenditega, mis on kohased tsiviliseeritud rahvale“.

Jaanuar 1996
Riigikogu saadik V. Hansen tegi ametliku pöördumise peaminister T. Vähi poole. Valitsus tegeles teemaga. Siseminister M. Rask kinnitas, et kirik tuleks tagastada kogudusele. Peaminister vastas saadikutele, et Haridusministeerium „suhtub lugupidamisega EELK Maarja koguduse taotlustesse kogudusele kunagi kuulunud hoone tagastamise kohta, kuid arvestades aastatega kujunenud reaalsust, kehtivat seadusandlust ja spordihoone erilist tähtsust üliõpilaskonna ja õppejõudude ning Tartu linna noorte sportimisvõimaluste tagamisel, ei ole ministeeriumi arvates spordihoone tagastamine põhjendatud“.

1996-1997
Linnavolikogu eestseisus ei võtnud kiriku tagastamise teemat volikogu päevakorda.
Jne.
Vt Pikk lugu Tartu Maarja koguduse kodulehel http://www.eelk.ee/tartu.maarja/

Kuni lõpuks
14. oktoobril 2008
Võimlahooned Pepleri 1 anti EMÜ poolt üle Tartu lionnale.

20. novembril 2008
Linnavolikogu otsustas anda kirikuhoone kogudusele üle, seades ühtlasi kogudusele tingimuse ja nõude taastada kirik.






.