Emajõe kevadine võimas suurvesi pakub küll uhkeid vaatepilte looduse jõust, aga tekitab jõe-äärsetele asulatele tõsiseid probleeme.
Vähesed teavad, et viimase jääaja lõppedes puutusid tollased hiiglaslikud Jää-Võrtsjärv ja Jää-Peipsi tänapäeva Tartu kohal kokku, ka hiljem ulatus Ürg-Võrtsjärv peaaegu tänase Tartuni. Emajõe tollast laia ürgorgu on hästi näha, kui Tallinna või Narva poolt Tartule läheneda. Veel 6000 aasta eest voolas Emajõgi aga üldse teistpidi ehk siis Peipsi järvest Võrtsjärve suunas. Siis aga sundis maapinna järkjärguline tõus Emajõel oma voolusuunda muutma. Siiski võib veel ka täna suurvee ajal juhtuda, et jõgi oma voolusuuna Võrtsjärve poole keerab.
Kuigi veemaht jões on sajandite jooksul tublisti vähenenud, tuleb Emajõgi kevadise sula ja sügiseste vihmade ajal ikka üle oma looduslikke kallaste. Kord rohkem, kord vähem. Tartu linn on oma majade kaitseks ehitanud kaldakindlustused, mille rajamisel kasutati enne Teist ilmasõda muide töötuid. Tegemist oli tänapäeva mõistes siis sotsiaalsete töökohtadega. Enne kaldakindlustuste rajamist võis aga Supilinnas väga tihti paadiga ringi sõita.
Ja veel. Viimane kord, kui Emajõe suurvesi Tartule tõsiselt liiga tegi, oli 1956. aasta kevadel. Sama aasta mais avati aga suur ja lai Narva veehoidla, mis on aidanud muuseas ka Peipsi järve tulevate jõgede vett vastu võtta. Nii on Narva veehoidla rajamine hoidnud viimase poolsajandi jooksul Tartu linna suuremate uputuste eest.
Vahepeal on aga Tartu tublisti laienenud. Uusi elurajoone on ehitatud jõele liiga lähedale. Ja nii uputab Emajõgi taas, kuigi 1956. aasta rekordveest on veel kümmekond sendimeetrit puudu.
Vähesed teavad, et viimase jääaja lõppedes puutusid tollased hiiglaslikud Jää-Võrtsjärv ja Jää-Peipsi tänapäeva Tartu kohal kokku, ka hiljem ulatus Ürg-Võrtsjärv peaaegu tänase Tartuni. Emajõe tollast laia ürgorgu on hästi näha, kui Tallinna või Narva poolt Tartule läheneda. Veel 6000 aasta eest voolas Emajõgi aga üldse teistpidi ehk siis Peipsi järvest Võrtsjärve suunas. Siis aga sundis maapinna järkjärguline tõus Emajõel oma voolusuunda muutma. Siiski võib veel ka täna suurvee ajal juhtuda, et jõgi oma voolusuuna Võrtsjärve poole keerab.
Kuigi veemaht jões on sajandite jooksul tublisti vähenenud, tuleb Emajõgi kevadise sula ja sügiseste vihmade ajal ikka üle oma looduslikke kallaste. Kord rohkem, kord vähem. Tartu linn on oma majade kaitseks ehitanud kaldakindlustused, mille rajamisel kasutati enne Teist ilmasõda muide töötuid. Tegemist oli tänapäeva mõistes siis sotsiaalsete töökohtadega. Enne kaldakindlustuste rajamist võis aga Supilinnas väga tihti paadiga ringi sõita.
Ja veel. Viimane kord, kui Emajõe suurvesi Tartule tõsiselt liiga tegi, oli 1956. aasta kevadel. Sama aasta mais avati aga suur ja lai Narva veehoidla, mis on aidanud muuseas ka Peipsi järve tulevate jõgede vett vastu võtta. Nii on Narva veehoidla rajamine hoidnud viimase poolsajandi jooksul Tartu linna suuremate uputuste eest.
Vahepeal on aga Tartu tublisti laienenud. Uusi elurajoone on ehitatud jõele liiga lähedale. Ja nii uputab Emajõgi taas, kuigi 1956. aasta rekordveest on veel kümmekond sendimeetrit puudu.
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire