Jaama mõisa
(Puiestee 126)
(Jama) kohta on esimesi teateid 1597. aastast, mil see läänistati kastellaan (linnuseülem) Georg Schenkingile. 1601.a. anti Jaama mõis Tartu linnale, kuid sai 1630.a Rootsi riigi omaks. 1639.a. andis kuninganna Kristiina selle von Stiernhjelmile. Pärast Põhjasõda oli Stiernhjelmide suguvõsa 1733.a. sunnitud mõisa maha müüma ja Tartu linn ostis selle taas tagasi, hoides seda edaspidi enamasti rendil. Linna majandada oli Jaama mõis veel 1930ndatel aastatelgi. 1928.a. asuti siin kasvatama eesti punast tõugu karja, mis varustas piimaga linnahaiglaid, vanadekodusid ja turgu. Jaama mõisal oli sellal ka suur aed (10 ha) puukoolide ja mitme kasvuhoonega. Seda kasutasid õppeaiana Tartu Aiandus-mesinduskool ja Tartu Naisseltsi majapidamiskool.
(Puiestee 126)
(Jama) kohta on esimesi teateid 1597. aastast, mil see läänistati kastellaan (linnuseülem) Georg Schenkingile. 1601.a. anti Jaama mõis Tartu linnale, kuid sai 1630.a Rootsi riigi omaks. 1639.a. andis kuninganna Kristiina selle von Stiernhjelmile. Pärast Põhjasõda oli Stiernhjelmide suguvõsa 1733.a. sunnitud mõisa maha müüma ja Tartu linn ostis selle taas tagasi, hoides seda edaspidi enamasti rendil. Linna majandada oli Jaama mõis veel 1930ndatel aastatelgi. 1928.a. asuti siin kasvatama eesti punast tõugu karja, mis varustas piimaga linnahaiglaid, vanadekodusid ja turgu. Jaama mõisal oli sellal ka suur aed (10 ha) puukoolide ja mitme kasvuhoonega. Seda kasutasid õppeaiana Tartu Aiandus-mesinduskool ja Tartu Naisseltsi majapidamiskool.
Jaama mõisa praegune klassitsistlikus stiilis ühekorruseline puidust peahoone (Puiestee t. 126) valmis 1847.a., keldri võlvlagedest aga nähtub, et hoone koht on märksa vanem. Hoone asub Emajõe järsul veerul ja seepärast annab fassaadile ilmet kõrge sokkel. Peafassaadi keskel asuv väike veranda on arvatavasti ehitatud 19. saj. lõpul või 20. saj. algul. Nõukogude ajal asus mõisa peahoones sõjaväe lasteaed, mis kolis välja 1992.a. 1990ndate keskel härrastemaja restaureeriti, põhiliselt Hollandi ja Shoti heategevusorganisatsioonide, aga ka Tartu linna abiga. Kaasajal tegutseb hoones Tartu Maarja Kool (endine puuetega laste kool-kodu).
Enne Jaama kaupluse ehitamist oli härrastemaja esisel nõlvakul säilinud kena mõisapark. Järele jäänud kõrghaljastus rõhutab veel nüüdki hoone majesteetlikkust, andes meeldiva aktsendi kogu nõlvakule. Pargiservas voolab Juudaoja ehk Jaamamõisa oja; Puiestee tänavast alates on see kanaliseeritud.
Jaama mõis (saksa k Jama) loodi 1733. aastal, mil ta eraldati Vasula mõisa maadest. Alates loomisest on ta kogu aeg kuulunud Tartu linnale.
Ühekorruseline klassitsistlik peahoone püstitati mõisa 19. sajandi esimesel poolel. Kuna hoone asub järsul veerul, annab fassaadile tooni kõrge sokkel. Fassaadi keskosa kaunistab segmentkaarse aknaga kolmnurkfrontoon. Peafassaadi keskel asub väike veranada, ehitatud arvatavasti 19. sajandi lõpul või 20. sajandi algul.
Hoones tegutseb kaasajal Tartu Maarja Kool. Mõisasüda on kaasajal jäänud Tartu linna sisse, kõrvalhooneid ei ole säilinud.
Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Tartu-Maarja kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Tartumaale Tartu linna territooriumile.
Jaama mõisa peahoone (19. sajandi esimene pool)
Foto: kevad 2000
Foto: kevad 2000
Viki'st:
Hiinalinn (ametlikult Jaamamõisa linnaosa) rajati Tartusse pärast II Maailmasõda nõukogude ohvitseride peredele, kelle jaoks ehitati tänaseni säilinud ühekorruselisi puumaju.
1970./80. aastatel tehti Hiinalinna ka mitmekorruselisi tüüp- ja paneelmaju. Hiinalinna tänavad kandsid nimesid - Gvardeiskaja, Kolhoznaja, Stahhanovi jne. Tartu linnavalitsuse korraldusega 31. jaanuarist 1995 need tänavanimed muudeti.
Perpendikulaarsete tänavatega linnaosa Juudaoja lõunaküljel Jaama tänava ääres. Vanem osa puumajade ja aedadega asub Raadi lennuväljapoolsel küljel. Jõepoole on ehitatud uuemaid tüüp- ja paneelmaju. Praeguseni on Hiinalinn kasutusel elurajoonina.
[redigeeri]
- Hiinalinna viimased elanikud pakivad asju, Postimees, 19.03.2009
Põhja puiestee 47 majas pea 40 aastat elanud Katerina Samuta lahkub sealt rõõmuga. Aga sõber ja valvur Belka teeb perenaisele muret. Kui viia koer õe poole, hakkab Belka perenaise ja perenaine koera järele igatsema.
Foto: Lauri Kulpsoo
Hiinalinnas, poolsada aastat tagasi Nõukogude sõjaväelastele kiiruga ehitatud linnajaos, elab kolmes lagunenud majas ametlikult veel kümmekond tartlast. Mai lõpus peaks Hiinalinn olema inimtühi.
«Siin ei ole mingit elu, olen väga õnnelik, et minema saan,» rõõmustas Hiinalinnas Põhja puiestee 47 elav Katerina Samuta. Ta on 1990. aastast oodanud päeva, mil saab 38 aastat koduks olnud maja ukse viimast korda kinni panna.
Uue elukoha lootuses pakkis Katerina Samuta läinud suvel juba kõik oma nõud kokku, aga uus elukoht jäi siis saamata. Nüüd pakib ta jälle asju, sest Tartu linnavalitsus on leidnud Katerina Samutale ja Hiinalinnas peale tema veel kahes majas elavatele inimestele korterid.
Aitab küll!
Katerina Samuta kolib oma päevinäinud kolmetoalisest korterist peagi Kalda teele kõigi mugavustega ühetoalisse elamisse.
«Mis te ise arvate, kas mul on sellest kohast kahju ära minna,» esitas Katerina Sa muta retoorilise küsimuse. «Maja katus jookseb läbi, pean muudkui kausse alla sättima. Teises otsas elasid kaua kodutud, mingit rahu ei olnud. Kardan siin tulekahju. Kardan, et tullakse röövima, kuigi mult pole midagi peale vanade räbalate võtta…»
Tema naabruses Ida 66 majas käib samuti pakkimine. «Lootsime siit juba eelmisel aastal minema saada, aga linnal lõppes korterite ostmise raha otsa,» ütles Ida 66 majas elav mees, kes ei tahtnud oma nime avaldada. «Osa asju on meil juba koos. Aitab küll!»
Ida 66 maja inimestele muretses linnavalitsus kolm eluruumi, andis Hiinalinna viimaste elanike ümberasutamisest ülevaate Tartu linnavalitsuse eluruumide teenistuse vanemspetsialist Heidi Käärt.
1981. aastast Ida 66 majas elavale naisele ja ta emale osteti Kalda tee kortermajja 46-ruutmeetrine kolmetoaline korter. Naise nooremale pojale soetas linnavalitsus ühetoalise korteri Tuglase tänavale. Vanem poeg koos abikaasa ja kahe väikese lapsega hakkab elama senise kodu lähedal Lääne tänaval kahetoalises kor-teris, mille ostmiseks käib linnavalitsus välja 445 000 krooni.
Kõik need Hiinalinna viimaste elanike uued kodud kuuluvad Tartu linnale, sinna ümberasujatega sõlmib linnavalitsus viieaastase rendilepingu.
Viimane lammutamine
Hiinalinna kolmandas asustatud majas elav Sergei Iva novitš Kuznetsov, Raadil asunud Nõukogude lennuväe endine radist-laskur, jääks parema meelega talle 1982. aastast koduks olnud majja Lääne 43, varem Kolhoznaja 43.
«Korter küll antakse, aga millega ma selle eest maksan,» kurjustas Kuznetsov. «Paar kuud jõuan maksta, siis jään võlgu. Kus siis elada, kui mind linna pinnalt välja lüüakse? Kas pean hakkama pudeleid korjama?»
Uue elukoha mugavustest 2300-kroonist vene sõjaväepensioni saav ligi 60-aastane mees ei hooli. Tema praegune ahiküttega väike kahetoaline korter on tükk aega kütmata, puid ei ole. «Ma pole täna vormis,» vabandas mees.
Sotsiaalkorter on temalegi olemas, kinnitas Heidi Käärt. Kava järgi ajab linnavalitsus sel kuul Hiinalinna viimaste elanikega ümberasumise paberid korda, aprill on kolimiskuu ja mai lõpuks peaksid kolm viimast barakki lammutatud olema.
Valitsus andis Hiinalinnas asunud 80 barakki Tartu linnale üle 1994. aastal. Aastatega on 24 barakki ise hävinud, peamiselt tulekahju tõttu, ning 53 vana elamist on lammutanud linn.
.
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire