Voldemar Tippel 100
KLASSIK VÄLJANÄITUSEL: Tippeli tipp. TIIT BLAATHarju tänava haljasala ja Tartu turuhoone kuulsaks saanud arhitektist kirjutab kunstiteadlane Mihkel Karu.
Eesti Arhitektuurimuuseumis pea traditsiooniliseks kujunenud arhitekti elu ja loomingut tutvustavate mälestusnäituste ritta on lisandunud järjekordne väljapanek – Voldemar Tippel 100. Esimese korruse väikeses galeriis üles seatud planšettidel näeme mõningaid fotosid ja projekte arhitekti ligi 50 aastat kestnud aktiivsest loometegevusest Tallinnas ja Tartus. Välja on toodud nii ehitatud kui ka ehitamata jäänud objekte. Samuti on üles seatud Voldemar Tippeli osalusel valminud Mustamäe I mikrorajooni planeeringut kujutav makett.
Tallinnas sepa perekonnas sündinud Voldemar Tippel kuulub Tallinna Tehnikumis diplomi omandanud arhitektide hulka. 1934. aastal tehnikumi lõputööna esitatud teatri projekt Tallinnas pälvis ajakirjanduses palju kiidusõnu ning oli oma lahenduselt väga moodne.
Voldemar Tippeli tegevus arhitektina jaguneb Teisest maailmasõjast tulenevalt selgelt kahte perioodi. Pärast kooli lõpetamist asus ta tööle kaitseministeeriumis Johann Ostrati alluvuses, kuid suundus peatselt edasi Tartusse, kus 1935. aastal asus Arnold Matteuse järel tööle linna peaarhitektina. Tema ülesandeks sai linna poolt ehitatavate objektide projekteerimine, ehituste järelevalve, kontroll linna sildimajanduse üle ja ka linna heakorrastuse korraldamine (näiteks on tema projekti järgi valminud trepid Mäe ja Vallikraavi tänaval). Seda ametit pidas ta sõja puhkemiseni 1940. aastal.
Tartu perioodi tuntumateks objektideks tema loomingust on Tartu turuhoone Emajõe kaldal ning linna esimese pilvelõhkuja tiitlit kandev veetorn-elamu Õpetaja tänaval. Sellele lisaks valmis mitmeid projekte spordirajatistele, haiglatele, koolile ja tapamajale ning ka sisekujundusi avalikele hoonetele. Uusklassitsistlikku vormikeelt kandvatena esindavad need hooned 1930. aastate esindustraditsionalismi vaimsust. 1937. aastal valminud turuhoonet ja 1940. aastal valminud veetorn-elamut iseloomustab klassikalisest arhitektuurist üle võetud vormikeel, mis on seotud uudsete tehniliste lahendustega (raudbetoon) ning selge ja rahuliku mahulise ülesehitusega. Samas on selge, et pilastrite, kolmveerandsammaste, balustraadide ja rustika kasutamisega nende ehitiste projekteerimisel pole tegu pelgalt arhitekti maitseliste eelistustega, vaid ka tundliku suhtumisega Tartu linna ajaloolisse arhitektuuripärandisse.
Teise maailmasõja keerises sattus Voldemar Tippel sundmobilisatsiooni käigus töölaagrisse Kama jõe äärde, 1944. aastal sealt aga edasi Moskvasse, kus asus tööle ENSV Arhitektuurivalitsuses. Samal aastal määrati ta Tallinna peaarhitektiks. Muutunud bürokraatilikus olukorras ei tähendanud see enam aga ühiskondlike hoonete projekteerimist, vaid generaalplaanides ettenähtud juhiste täitmist, ehitustegevusega seotud dokumentatsiooni vormistamist (ehitusload jms) ning sõjajärgses olukorras ka taaastamis- ja heakorrastusprojektidega tegelemist. Ühe sellise tööna valmis 1945. aastal koos arhitektide Maks Kaivi, H. Spriidi ja aiandusarhitekt Aleksander Niinega Harju tänava haljasala projekt.
Tööd linna peaarhitektina jätkas Voldemar Tippel 1952. aastani. Pärast seda töötas ta veel Eesti Projektis projekti peaarhitektina (1952–62) ja peaspetsialistina Ehituskomitees (1962–70). Teise maailmasõja järgset perioodi iseloomustab tema keskendumine linnaehitusele ja nii võib lugeda tema selle aja üheks olulisemaks tööks osalust Mustamäe I mikrorajooni planeerimisel koos Toivo Kallase, Mart Pordi, Liidia Pettai ja Aleksander Prahmiga.
Arhitektuuritöö kõrvalt harrastas Voldemar Tippel aktiivselt ka filmi ja maalimist – on toimunud isegi kaks isiknäitust Arhitektide Liidus (1967, 1982).
Näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis jääb avatuks kuni 16. detsembrini.
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire