Tartu Õlletehase Linnasetorn

Maaleht

Linnasetornis elustub õlle ajalugu

07.08.2003 Sirje Pärismaa

Tartu õlletehase vanas linnasetornis asub nüüd õllemuuseum. Juuni lõpus avatud muuseumi suurim eksponaat on hoone ise – punastest tellistest saja aasta vanune linnasetorn. Torni kuuel korrusel on ligi nelisada eksponaati, mis kajastavad õlletootmist ja selle ajalugu. Sisenejat võtavad vastu suur tammepuust 3000-liitrine aam – praeguste metallmahutite eelkäija, ja vaskanumate süsteem, mis mõeldud pärmi puhta kultuuri kasvatamiseks. Allkorrusel paiknevadki tootmisseadmed, mida nende suuruse pärast ei õnnestunud ülespoole viia. Nende seas ka linnaseahju kalorifeer. Selle ülaosa paikneb mitu korrust kõrgemal, on suur kui krematooriumiahi ja ümbritsetud keeruka torudesüsteemiga. 200 inimpõlve ajalugu Ekskurss õlletootmise maailma algab algtõdede selgitamisega. Klaastorudes on neli peamist komponenti: linnas, humal, vesi ja pärm. “Odrast on 300 inimpõlve putru keedetud ja 200 inimpõlve õlut tehtud,” räägib muuseumi kuraator Ilmar Kõrgessaar. Ühelt korruselt teisele liikumisel püüavad pilku seinamaalingud, mille autoreiks Tartu kunstikooli diplomandid. Need pole pelgalt silmailuks, vaid ka hariva sisuga. Ühel pildil on kujutatud ülestikku pandud kolmnurki. “Kolmnurk otsaga üles tähendas alkeemikute sümboolikas tuld, teravikuga allapoole vett,” selgitab Kõrgessaar. “Kui kolmnurgad olid pandud ülestikku ja punkt keskel, tähendas see keetmist. Õlletegemise märgiks oli seesama märk ilma punktita. Paraku juhtus nii, et seda hakati halvustavas mõttes tähistama juutluse märgina. Õlletehased, kel selline märk oma vapil, olid sunnitud loobuma selle kasutamisest.” Kuulus § 11 Kunstikooli õpilased on kujundanud ka degusteerimisruumi seinte tahvlid. Neil on joonistusi ja ütlusi õlle kohta. Näiteks sõnum vaarao Ramses II-lt: “Kartke nõrku tütarlapsi ja tugevat õlut!” Baarileti juures ripub aga kiri: “Kõige õnnelikumad on õlu ja tütarlapsed: õlut juuakse ilma januta, tütarlapsed pannakse mehele ilma proovimata.” “Kunagi oli jah niimoodi,” muigab Kõrgessaar ja juhib meid juba järgmise tahvli juurde, kus kirjas tudengite joomaseaduse § 11: kui seltskonnas juuakse sinu terviseks, siis tuleb sul viisakas vormis protesteerida, oma pokaal tühjaks juua ja uus toost öelda. Kõrgessaar oli näinud tudengite joomapidude piltidel õllevaatide otstes kirjet § 11 ega osanud sellele pikka aega seletust leida. Suur oli rõõm, kui ta viimaks teada sai, et tegu on 1685. aastal Saksamaal vastu võetud seadusega. Degusteerimisruumis on pikad lauad justkui tõelises õllekas. Muuseumiekskursioon lõpeb alati A. Le Coqi toodangu degusteerimisega. Meie ringkäik pole aga veel läbi, ronime Ilmar Kõrgessaare järel ülespoole. Õlletehnoloogia korruse seintel on eri aegade õlletootmist selgitavad skeemid. “Sisuliselt pole midagi muutunud,” sõnab Kõrgessaar. “Pärm on ikka pärm, kuigi esimesed õllemeistrid muistsed sumerlased ei teadnud, mis see on.” Huvitav “leiutis” on keelepuu eeskujul joonistatud õllesortide puu, mille peale pole maailma teised õllemuuseumid veel tulnud. Skeemidele lisaks on terve rida unikaalseid esemeid. Kooniline tinutatud plekist nõu oli selleks, et jahutada käärivat virret. Kõige esimene villimisseade on pärit sellest ajast, kui pudeleid täideti isevooluteed. Õlu imeti nõust jooksma ja pudel pandi alla. Samasugune käsitöö oli ka korkimine. Ühe käega võtsid korgi, teise käega pudeli ning seejärel vajutasid jalaga pedaalile ja kork kinnituski pudelile. Seadet kasutati Tartu tehases veel 60ndatelgi ja sellega sai korkida 1000 pudelit tunnis. Rubriigist “Nõukogude inimese leidlikkus” on aga õllevarga vahendid. Lapik mahuti mahtus täpselt ZILi uksepaneeli sisse. Vaadist varastati õlut nii, et vits löödi ära, puuriti auk, võeti õlut välja ja siis pandi puupulk ette ning löödi vits tagasi. 15 aasta töö A.Le Coqi ajaloo päralt on omaette korrus. Tartu linnas hakati õlut tegema 1783. aastal, kui kümme õllepruuli ehitas kompanii. A. Le Coqi õlletehas loeb oma alguseks aastat 1826, kui Saksa soost õllemeister Justus Reinhold Schramm alustas õlletootmist ja -müüki. Aastate vältel on tehas vahetanud omanikku ja kandnud eri nimesid. 1921. aastal liituti võimsa A. Le Coqiga, kelle nime kannab tehas taas nüüd, kuuludes Olvi fondi koosseisu. Ükski muuseum ei valmi üleöö. Üle nelja aastakümne Tartu õlletehase peatehnoloogina töötanud Kõrgessaar alustas eksponaatide kogumist juba 15 aastat tagasi ja materjali on tublisti rohkem, kui välja mahub. Seepärast hakatakse korraldama temaatilisi näitusi. Mõnegi eksponaadiga on seotud ka põnevaid lugusid. Näiteks üritas Kõrgessaar leida Tartus inimesi, kes mäletaks 1926. aastal tehtud pildil olevaid Inglise härrasmehi. Ta leidiski kontaktisiku – tänu inglaste koerale, kes oli korra jõudu katsunud selle eesti pere koeraga! Õlletootmise peensusi tundva mehena muretseb Kõrgessaar ka sellepärast, et Eestis õlleodra kasvatamist taastada. 1958. aastal sõlmis tehas lepingu EPAga õlleodra teaduslikuks uurimiseks. Jõuti niikaugele, et Tartu õlletehas läks täielikult üle Eesti õlleodra kasutamisele ning suured majandid kasvatasid seda tonnide viisi. Kuid praegu tuuakse õlleoder Soomest sisse. “Eestlane oskab praegugi seda kasvatada, aga linnaserehi on ehitatud sada aastat tagasi,” sõnab Kõrgessaar. “Tollal ei osatud pöörata tähelepanu energia kokkuhoiule, mistõttu meie omatoodetud linnas tuleb sisseostetust kallim. Kuid Eestis on soojuse ülejääke. Elektrijaamade läheduses oleks sobilik tehas püsti panna. See võiks ka lätlastele linnast toota. Vaja on ettevõtlikku meest. Kui äriplaan hea, tuleb kapital ise! .