Õlletegu kui rituaal ja kommerts

.

Äripäev Online http://www.aripaev.ee Õlletegu - vanasti rituaal, nüüd täppistehnoloogia Ain Alvela Ain.Alvela@aripaev.ee 23.05.2007 00:00 Õlu on pika ajalooga jook, Eestis ulatub see ajalugu sajandite taha. Aga õlletootmisest on sedapuhku põhjust juttu teha seetõttu, et aprillikuu möödus Tartu õlletehast haldava ASi A. Le Coq 200 a juubelipidustuste tähe all. Aastaid Tartus peaõllemeist... Napsitootmise sajandite taha ulatuv ajalugu teab mäletada paremaid ja halvemaid aegu, ent kultuurne alkoholitarbimine kui mõiste või kui soovite, siis elustiil, on hakanud rahva teadvusse juurduma alles viimasel kümnendil. Noh - sellega on muidugi nii, et kellele on juurdunud, kellele mitte. Selles loos teeme juttu eeskätt õllest, selle tootmisest Maarjamaal ning sellest, kuhu õllepruulid tänaseks välja on jõudnud. Kuigi pruuliköögid tegutsesid mõisate juures juba kaugelt enne 18. sajandit, loetakse tööstusliku õlletootmise algusajaks Eestis 1783. aastat, mil Pärnusse ja Tartusse asutati Vene keisrinna Katariina käsul pruulikojad. 1820. aastal lasi Saku mõisahärra Karl Friedrich Rehbinder lasi oma õllekojas esimese suurema pruuli teha. Möödus vaid kuus aastat ja balti-saksa tööstur Justus Reinhold Schramm vastas samaga Tartus. Schrammi ettevõtmine oli juba tunduvalt suurem, sestap andis Tartu pruulikoda juba tehase mõõdu välja. Umbes samal ajal asutas Pärnu gildikaupmees Heinrich Ferdinand Puls õllevabriku Pärnusse. Konkurenti pelgamata avas ka Eduard Johann Bliebernicht 1879. aastal Pärnus uue õlletehase. Viis aastat hiljem tootis Bliebernicht oma tehases juba 134 000 liitrit, Puls vastas 156 000 liitriga aastas. Konkurendid sõdisid omavahel kuni 1927. aastani, mil OÜ H. Puls lõpetas tegevuse ja Pärnusse jäi vaid üks õlletehas - OÜ A. Bliebernicht. Raudtee rajamine pani õlleäri hoogsalt käima Saku mõisa mail jõuti tehase rajamiseni 1876. aastal, pärast seda, kui mõisa oli omandanud Valerian Baggo, kes laskis vana õlleköögi asemele rajada tolle aja kohta moodsa, aurujõul töötava õlletehase. Esimene õlletegu tehti seal siiski alles 1877 sügisel. Tartusse, Rüütli ja Küütri tänava nurgale oli selleks ajaks kerkinud juba vastne õlletööstus, mis sai valmis 1875. aastal Schrammi rentnike eestvedamisel. 1879. aastal rajas ta Tähtvere mäele - kohta, kus Tartu õlletehas asub tänini - suure õllekeldri. A. Le Coqi praegune juht Ta... Mõneti määras õlletehaste edasise arengu ära ka meie alade toonane haldusjaotus, mille kohaselt Tartu ja Pärnu asusid Liivimaal, Saku aga Eestimaa aladele. Siiski - kuna mõlemad kuulusid juba Vene tsaaririigi võimu alla, polnud erinevused kuigi suured. Õlle vedamine kaugemale ümbruskonna külakõrtsidest sai õige hoo sisse pärast raudtee rajamist Pärnusse. Kui Eestimaa õlletootjad turustasid oma toodangu peamiselt Tallinnas ja Peterburis, siis Pärnu õlu hakkas üha enam voolama Riiga, Tartu õlletehas aga hõivas Venemaa kesk- ja lõunaosa turge. Olgu mainitud, et Tartus pruulitud õlut tunti ja osati hinnata isegi Astrahanis ja Bakuus, lähematest paikadest rääkimata. A. Le Coqi asutamisest saab tänavu 200 aastat 1884 sai Tartu õlletehase omanikuks Moritz Friedrich, kes otsustas Tähtverre rajada suurettevõtte. Tartu õlletehase tänaseni säilinud hooned valmisid 1898. aastal. Oma praeguse nime on Tartu õlletehas pärinud 19. sajandi alguses Prantsusmaal võimust võtnud usutülide eest Inglismaale pagenud belglasest kaupmehelt Albert Le Coqilt, kes 1807. aastal asutas Preisimaal firma A. Le Coq ja Co. Ettevõte tegeles kesvamärjukese ja vähemal määral ka mineraalvee villimise ja Venemaale vedamisega ning sai õige pea Vene tsaari õukonna ametlikuks õllega varustajaks. Just seda aega, 1807. aastat, peab tänane AS A. Le Coq oma sünniajaks. Seega siis täitub tänavu 200 aastat mitte niivõrd Tartu õlletehase, kui just ettevõtte nimega A. Le Coq asutamisest. Sajandivahetus andis ka Sakule tuule tiibadesse Saku õlletehas formeeriti aktsiaseltsiks 1899. aastal. Ettevõtmine osutus edukaks, sest juba sajandivahetusel tootis Saku tehas 203 800 pange õlut, samas kui firma toonane suurim konkurent Revalia õlletehas suutis aastas toota vaid 153 000 pange. Et Saku õlletehas arenes jõuliselt, oli Revalia sunnitud 1911. aastal uksed sootuks kinni panema. Kui täna-päeval mõni tehas räägib pudelisse villitud nn elusast õllest, siis seda juttu ei maksa uskuda. Tarmo Noop, ASi A. Le Coq juhataja Esimene maailmasõda seiskas õlletootmise Eestimaal ja sõjajärgsed kuiva seaduse aastad selekteerisid karmilt välja, kes suutis leida võlausaldajaid ja tootmise uuesti käima panna, kes mitte. 1920ndate alguseks oli Eestisse alles jäänud vaid üheksa õlletööstust, samas kui sajandi alguses tegutses neid mitukümmend. ASi A Le Coq kauaaegne õllemeister on Ilmar Kõrgessaar, kes praegu peab hoolt tehase õllemuuseumi eest ja juhatab ekskursioone mööda vana linnasetorni keerdtreppe. Kõrgessaar räägib, kuidas Le Coqi perekond 1912. aastal vananevalt M. Friedrichilt Tartu õlletehase ostis. Toona kandis ettevõte nime aktsiaselts Actien-Gesellschaft der Bier- und Meth-Brauerei und Destillatur Tivoli. Le Coqil oli vajalik leida oma õlleärile platsdarm Venemaale lähemal, sest asjaajamine korrumpeerunud Peterburiga oli kaugelt Londonist tülikas. 1912. aastaks selgitati välja, et Peterburi lähedal on võimalik osta Tartus asuv õlletehas ja et seal oli saadaval ka vajaliku kvaliteediga vesi, oligi otsus tehtud. 22. aprillil 1913 hakkas Tivoli kandma vastset firmanime AS A. Le Coq, mis kohe alguses pani põhirõhu firmaõlle Imperial Extra Double Stout pruulimisele. Le Coqi tehaseost kujunes õnnetuks Tartu õlletehase juht Tarmo Noop märgib, et tegelikult Le Coqil Tartu õlletehase ostmisega eriti ei vedanud, sest vaid aasta pärast tehingut algas Esimene maailmasõda ja Tsaari-Venemaal keelustati alkoholi müümine. 1917. aastal aga kadus ka riik, mille pärast tehas üldse Tartusse osteti. Pärast Eesti Vabariigi loomist, kui piir Venemaaga sulgus, otsustati, et õlleäri Tartus siiski kinni ei panda. Tehas ja selle sisseseade, mis sõja ajal oli üle elanud mitu rüüsteretke, taastati ja alustati õlle tootmist esmalt koduturule, hiljem ka väljapoole. Õllekultuuri tõid maale tudengid Siinkohal lähevad arvamused Saku ja Tartu õlletehase vahel taas lahku - mõlemad väidavad, et saavutasid pärast 1920. aastat Eestimaa suurima õlletootja staatuse. No mine võta kinni, kuidas sellega täpselt oli, igatahes jätkasid mõlemad tööd. "Toona oli nõnda, et Saku ja Tartu kui kaks suuremat õlletootjat jagasid omavahel ära territooriumid võrdse müügi põhimõtte järgi," selgitab Kõrgessaar. "Selline jaotus kehtis 1932. aastani, mil sõlmiti võrdse müügi leping, mis ei olnud enam niivõrd territooriumist sõltuv." Toonast karmi kapitalismi ja konkurentsi iseloomustavad sel ajal käibele läinud luuletused ja vemmalvärsid. "Õllekultuur tekkis Eestis koos tudengkonna tekkega ja seda just Tartus juba 17. sajandil, sest siin asus meie alade ainus ülikool," räägib Noop. Aadlivõsukestest tudengid olid suhteliselt rikkad, mistõttu nad said endale õllejoomist lubada. Kui Tsaari-Venemaal maksis pudelisse villitud eliitõlu Imperial Extra Double Stout 90 kopikat, võrdluseks: päts leiba maksis 2 kopikat, siis saab ilmekalt selgeks, et igaüks ei saanud endale õllejoomist lubada. Nõukogude aja saabudes muutus aga kõik. "Siis ei toimunud õlle müüki, vaid toimus õlle jagamine ja sellest peeti ka rangelt kinni," räägib Ilmar Kõrgessaar. "Ja jaotus oli regionaalne, kusjuures jagamine toimus nii, et kogused oleksid võrdsed. Vedasime vahepeal õlut ka Tallinna, aga see keelati meil ära." Siiski - 1960ndate teisel poolel hakkas tehas vedama oma toodangut ka Nõukogudemaa turule. Ettevõte nimetati Tartu Eksperimentaalõlletehaseks. Eesti taasiseseisvumise aeg kujutas Tartu õlletehasele tõsise olelusvõitluse perioodi. Need olid rasked ajad, mis tuli üle elada, meenutab Kõrgessaar. Uus aeg toob ka uued õllesordid Õlletegemise tehnoloogia on aastatuhandete vältel püsinud põhimõtteliselt ühesugune. Aja jooksul on muutunud loomulikult tehnika, samuti ei olnud vanasti võimalik õlleteo juures puhtust kuigivõrd hoida, mistõttu kunagi ei võinud ette teada, kas pärm paneb virde käärima või läheb tegu aia taha. Õllepruulimine käis, nagu jumal juhatab - kord tuli välja nii, kord naa, kord ei tulnud üldse välja. Tänapäeval on õlletootmine ülimalt tehnoloogiline protsess, mida iseloomustab täpsus ning ülim puhtus. Tehnoloogia uuendamiseks on AS A. Le Coq alates 1998. aastast kuni tänaseni investeerinud Tartu õlletehasesse ligi 900 miljonit krooni. "Aastasadu on õllemeistrid võidelnud selle nimel, et lõpp-produktis ei oleks enam baktereid," selgitab Tarmo Noop. "Kui tänapäeval mõni tehas räägib pudelisse villitud nn elusast õllest, siis seda juttu ei maksa uskuda. Kui õllepudelisse jääb baktereid, hakkavad need kiiresti paljunema. Toiduainetööstuses saab seda protsessi nimetada ainult ühe sõnaga - roiskumine." Kuigi tehnoloogia on uus, pole õllemeistri roll väärt õlle valmimises kaugeltki vähenenud. Tema koostab retseptuuri, millist tüüpi humalaid ja kui palju virdesse lisada, millisel temperatuuril seda kuumutada, kui intensiivselt lasta kulgeda käärimisprotsessil jne. Sellest kõigest sõltub õlle maitse. Moodsad ajad on pannud õllemeistreid kokku timmima ka kõikvõimalikke maitsestatud õllesid. Tehased peavad turuosal kiivalt silma peal Konkurents õlleturul on tihe, mistõttu ei Tartu ega Saku õlletehaste juhtfiguurid jäta naljalt kasutamata võimalust ühel või teisel moel silma paista. "On hea meel tõdeda, et Saku Õlletehase müügimahu kasv oli esimeses kvartalis turu suurim," märgib õlletehase juhatuse esimees Ireneusz Smaga pärast käesoleva aasta alguse majandustulemuste selgumist.. A. Le Coqi juhataja Tarmo Noop ei väsi toonitamast, et ettevõte hoiab Eesti joogitootjate turuliidri positsiooni ja et tegemist on kõige moodsama õlletehasega Balti riikides. Saku pareerib, et troonib turuliidrina, kui ainult õlle müüki arvestada. Kiitus kiituseks, sest kes see oma hända ikka kergitab kui mitte ise - ju siis käib see asja juurde. Kahe suure vahel toimuvast pingsast võitlusest annab aimu ka tootearendus, millele mõlemad joogitootjad kulutavad miljoneid kroone aastas. Ajal, kui Tartu õllemeistrid segasid ettevõtte 200 a juubeli puhuks kokku uudse A. Le Coq Speciali, mil keeratav kork ning selle avamiseks pudeli põhja alla peidetud avaja, sepitses Saku valmis vilistava korgiga väikepudeli, millesse villitakse traditsiooniline Originaal. Samas teevad mõlemad õlletööstused ka koostööd. Ühiselt otsustati, et ei tehta reklaami kangetele õllesortidele. 2005. aastal Eesti õlletootjate allkirjastatud eetikakoodeks sätestab, et tootjad ei propageeri õlle vastutustundetut tarbimist ega suuna reklaame alaealistele. Saku Õlletehas seab eesmärgiks absoluutse turuliidri koha Livia Kulm ASi Saku Õlletehas kommunikatsioonispetsialist Saku Õlletehas on aastaid olnud Eesti joogiturul oluline suunanäitaja, olles hoidnud pikka aega õlle turuliidri positsiooni, tegelenud innovaatilise tootearendusega ning laienenud järk-järgult uutesse jookide kategooriatesse. Viimase 3-4 aasta jõulise arengu ning tootevaliku suurenemise valguses uuendas Saku hiljuti oma missiooni ja visiooni, võttes eesmärgiks olla liider kõikides joogikategooriates, kus on otsustatud oma brändidega konkureerida ning seal agressiivselt ja kasumlikult kasvada. Koos äristrateegia ümbersõnastamisega uuendasime ka ettevõtte korporatiivset identiteeti, sest tundsime, et senine logo piirab ettevõtte tegevust ega vasta enam Saku ambitsioonidele. Saku uus korporatiivne visuaal on kaasaegne edasiarendus õlletehase senisest logost, andes edasi ühtaegu nii Saku Õlletehase ajalugu kui innovatsiooniliidri rolli Eesti joogiturul. See on loodud 21. sajandi avatud meelega õlletarbijale, kes peab samas lugu Saku rikkalikust ajaloost. Saku uues logos on olemas nii vihjed traditsioonilisele õllelogole kui ka stiilitundlikule novaatorlikkusele. Uue firmastiili meeleolu on õhuline, moodne ja rahvuslik, sobides seejuures hästi erinevatele Saku tootegruppidele. Kui veel viis aastat tagasi moodustasid muud joogid Saku Õlletehase kogumüügist alla viie protsendi ning tootearendus oli suunatud peamiselt õllede segmendile, siis tänaseks on olukord tunduvalt muutunud. Kuigi õlleturg on mahu poolest endiselt suurim joogiturg, siis Saku eelmise aasta õllede müügimaht kasvas 12% ning muude jookide müügimaht üle 25% aastas, mis näitab uute joogikategooriate kiiret arengut. Saku teiste jookide müügitulu kahekordistus möödunud aastal. Lisaks omab ettevõte juhtivat positsiooni Baltimaade joogituru tootearenduses, töötades kõikide Baltic Beverage Holding gruppi kuuluvate Baltikumi õlletehaste jaoks välja muuhulgas nii õllejooke, alkoholikokteile, siidrit ning jää- ja maitsevett. Möödunud aasta algusest kuni tänaseni on Saku turule toonud 23 tooteuuendust, millest suurem osa on just teiste jookide, mitte õllede kategoorias. Tempokas ja innovatiivne tootearendus erinevate jookide kategooriate lõikes on Saku Õlletehase järgnevate aastate üks prioriteete. JOOGITURG KASVAB AASTA-AASTALT 2006. aastal kasvas Eesti õlleturg 3%, kokku müüdi meil 130 miljonit liitrit õlut 2005. aastal kasvas õlleturg koguni 14%, seda eeldatavasti suuresti turistidele müügi arvel 2006. aastal kasvas siidrite müük Eestis 12%, müüdi 8 miljonit liitrit 2005. aastal oli siidrituru kasv 13% 2006. aastal kasvas long drink'ide müük 35%, kokku müüdi 18 miljonit liitrit 2005. aastal oli long drink'ide turukasv samuti kõrge, ulatudes 38%ni 2006. aastal kasvas lauavee müük Eestis 23%, küündides 43 miljoni liitrini 2005. aastal oli kasv 14% ÕLLETEGU LÄBI AEGADE 1562 - Pärnu lossis töötavad õllekeedukatlad1783 - Liivimaa kubermangu Tartusse ja Pärnusse ehitati suured pruulihooned1800 - kaupmees Berthold Joachim Hesse (Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Hermann Hesse vanavanaisa) asutas Tartusse pruulikoja1807 - perekond Le Coq asutab Preisimaal kompanii A. Le Coq ja Co1820 - Saku mõisa õllekoda teeb esimese pruuli1826 - Justus Reinhold Schramm asutab õlletehase Tartusse1846 - Heinrich Ferdinand Puls alustab Pärnus õlletootmist1830 - Hessede õllevabriku võtab üle Alexander Diedrich Musso, keskendudes napsude tootmisele1877 - Sakus alustas tööd aurujõul käitatav õllevabrik1879 - Pärnus avab õlletehase Johann Christian Bliebernicht1912 - A. Le Coq ostab Tartu õlletehase ja alustab seal tootmist1991 - Saku õlletehas lõi ühisettevõtte Pripps õlletehasega Rootsist ja Soome Hartwalli tehasega1993 - Eesti turule jõudis Saku Originaal1993 - asutatakse õlletootjaid koondav Eesti Õlleliit 1997 - Tartu õlletehase aktsiad ostis Soome kontsern Olvi OYJ2004 - Pärnu õlletehase omandas Soome ärimehele Carl-Erik Sundbladile kuuluv AS CES Holding2005 - viis Eesti suuremat õlletootjat kirjutavad alla õlletootjate eetikakoodeksile2006 - Eestis müüakse ühtekokku 140 mln liitrit õlutAllikad: AS A. Le Coq, AS Saku Õlletehas, AS Puls Brewery, Eesti Õlletootjate Liit, Äripäev

.