Tartu ajalugu: Raadi mõis

Raadi mõis (Ratshof) kuulus juba piiskopiajal - ja seda kuni 1584. a-ni, mil see Poola kuninga majandusmõisate hulka võeti - Tartu linnale (raele), kellelt mõis sai ka oma nime. Rootsi ajal oli mõis krahv Oxenstiernadea ja krahv Fersenite valduses, hiljem riigistati. 1726.a. kinkis Katariina I mõisa kindralleitnant Ivan Bibikovile, alates 1751.a. kuni 1919.a. võõrandamiseni oli mõis von Liphartide suguvõsa omanduses. Von Liphartide valduste ja jõukuse kasvades sai nende peamõis Raadil üheks suursugusemaks mõisaks kogu Lõuna-Eestis.

Mõisaansambel koosnes härrastemajast, majandushoonetest ja ja suursugusest pargist ning oli kujundatud kooskõlas loodusega, sh järve ning maastikureljeefiga. Varasematel aegadel oli praeguse järve asukohas olnud kaks ojaga ühendatud järve, millest kujundati üks järv. Selle kõrgele kaldale ehitati härastemaja; kõrvalhooned paiknesid kummalgi pool härrastemaja järsul kaldaseljakul. Ülejäänud hooned rajati järve linnapoolsesse külge.

Raadi mõisa uus peahoone ehitati põhijoontes välja 1840ndate aastate alguses, kasutades seejuures ära osa varasemast, 1783.a. püstitatud hilisbaroksest härrastemajast. Hiljem suurendati ja täiendati hoonet mitu korda, paljuski von Liphartide järjest kasvava, Baltimaade suurima erakunstikogu säilitamisele ja eksponeerimisele mõeldes. 1901-OS.a. ümberehituste ajal lisati härratemaja keskosale renessansskuppel, mille alla jääv galeriiga raamatukogu mahutas von Liphartide 30 000 köitelise raamatukogu.

Pikka aega kestnud ümberehitamiste tulemuseks oli erakordselt uhke ja rikkalik ülipikk loss, millest osa oli ühekorruseline, osa kahekorruseline ja mille välis- kui ka sisekujunduses domineerisid neorenessanss ja neobarokk. Paljud ülirikkaliku interjööriga ruumid olid mõeldud kunstikogu hoidmiseks. Hoone vasakpoolses osas asus von Liphartide matusekabel.

18. saj lõpul paiknes mõisasüdame põhjaosas käänuliste jalutusteedega lossiaed. Härrastemaja ette järve kaldale oli rajatud teine, terrassidena langev aed. 1840. aastatel, kui härrastemaja ümber ehitati, kujundati ümber ka Raadi park. Kujundusidee autoriks peetakse tuntud Saksa pargiarhitekti Peter Joseph Lenne'd, kes on Raadi pargi projekteerimisel võtnud eeskuju Preisi kuninglikest parkidest.

Otse mõisakompleksi külje alt kulges läbi Tartu-Narva maantee. Selle äärde püstitati 20. saj algul piirdeaed koos klassitsistliku, dooria stiilis templina kujundatud väravavahimajaga (ennistatud 1980ndate lõpul).

Aastail 1922-44 asus Raadi lossis Eesti Rahva Muuseum. Hoone hävis 1944.a. augustis sõjategevuse käigus, muuseumi kogud olid õnneks evakueeritud. Pärast sõda rajati mõisa lähedusse nõukogude sõjaväelennuväli, mis hõivas ka mõisasüdame. Raadi lossi varemed lammutati ühetasaseks ja muudeti lihtsa katusega laohooneks.

1980ndate lõpul sai Eesti Rahva Muuseum mõisasüdame tagasi. Mitmed Raadi mõisa kõrvalhooned on nüüdseks renoveeritud ja kasutusele võetud kogude hoidlatena. Korrastustööd on hästi edenenud ka Raadi pargis. Raadi järve vastaskaldale on planeeritud Eesti Rahva Muuseumi uus peahoone. Tulevikus loodetakse taastada ka Raadi loss, mille müüridele ehitati hiljutise konserveerimise käigus ajutine katus, akna- ja ukseavad kaeti laudisega ja võlvid toestati.

Raadi mõis

Ratshof in Kirchspiel Dorpat-St. Marien, Kreis Dorpat

Raadi mõis (saksa k Ratshof) pärineb keskajast. Tollal kuulus mõis Tartu linnale (raele), kust sai mõis ka oma nime. 1584. aastal sai mõisast Poola kuninglik majandusmõis. Kui Lõuna-Eesti siirdus 1620tel aastatel Rootsi alluvusse, läks mõis Oxenstiernade omandusse. 17. sajandil oli mõis von Fersenite valduses.. Peale Põhjasõda kinkis Vene keisrinna Katariina I mõisa kindral Bibikovile. Alates 1751. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Liphartide aadliperekonna omanduses.

Esimese esindusliku peahoone püstitasid Liphardid mõisa 18. sajandil. Uue peahoone vanimad osad püstitati 1840tel aastatel.Hiljem suurendati ja täiendati hoonet mitu korda, viimati 1905. aastal. Tulemuseks oli erakordselt uhke ja rikkalik ülipikk hoone, millest osa oli ühekorruseline, osa kahekorruseline. Selle vasakpoolses osas oli von Liphartide matusekabel. Mõisahoone oli Lõuna-Eesti mõisate hulgas üks uhkemaid. Nii välis- kui ka sisekujunduses domineerisid neorenessanss ja neobarokk. Seinapindu liigendasid arvukad pilastrid ja frontoonid, räästaäärt kaunistas balustraad. Eriti suursugune oli hoone keskosa, millel kõrgus suur kuppel. Mõisas oli suur kunstikogu; paljud ülirikkaliku interjööriga ruumid olid mõeldud selle hoidmiseks.

Peahoone taga paiknes Raadi järv. mille tagant avanes hoonele eriti kauneid kaugvaateid. Otse mõisakompleksi külje alt kulges läbi aga Tartu-Narva maantee. Selle äärde püstitati piirdeaed koos stiilseklassitsistliku väravaehitisega, mida kaunistas mitu portikust. Mõisas oli ka hulganisti kõrvalhooneid.

1919. aastal von Liphartidelt võõrandatud mõisa kolis 1922. aastal Eesti Rahva Muuseum. Teises maailmasõjas põles mõisahoone 1944. aasta augustis varemeteks. Muuseumi kogud olid õnneks evakueeritud.Sõja järgselt rajati mõisa lähedusse nõukogude sõjalennuväli, mis hõivas ka mõisasüdame. Peahoone varemed lammutati ühetasaseks ning muudeti lihtsa katusega laohooneks. Sellega lammutati hoone müüride mitmed kunstiväärtuslikud osad. Väidetavalt lennuvälja salajasuse tõttu viidi uuele trassile põhja pool ka Narva maantee, mis enam mõisamüüri tagust ei läbinud.

1980te lõpul sai Eesti Rahva Muuseum mõisasüdame tagasi, kuid väga lagunenud ja rüüstatud kujul. Ühekorruseliseks sõjaväelaoks ümber ehitatud peahoone oli vahepeal kaotanud oma katuse ja muutunud uuesti varemeteks. Tehti plaane mõisahoone taastamiseks, kuid need ei ole senini realiseerinud. Samas on 1980-90tel aastatel korrastatud mõisapark ning restaureeritud piirdemüür koos väravaavaga. Peahoone varemed ootavad oma aega.

Mõisast on säilinud ka mitmeid kõrvalhooneid, kuigi kapitaalselt ümber ehitatud kujul. Mõisapargis peetakse kaasajal mitsuguseid vabaõhuüritusi.

Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Tartu-Maarja kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Tartumaale Tartu linna territooriumile.